Pühapäeva õhtud loovad ruumi küsimustele, milleks argipäevas sageli aega ei jää. Mitte kiirete vastuste, vaid ausa enesevaatluse jaoks. Üks neist küsimustest on lihtne, kuid ebamugav: kas ma elan elu, mille olen teadlikult valinud, või elu, kuhu olen tasapisi triivinud?

Eelmisel nädalal sõnastas Magnetic MRO juht Risto Mäeots Empowermendi kogemuslool selle dilemma tabavalt: „Distsipliin on enesearmastuse ülim vorm – millegi ohverdamine parema homse nimel.”

Selles väites on oluline rõhuasetus, sest distsipliin on üks enim valesti mõistetud mõisteid nii juhtimises kui ka isiklikus arengus. Sageli käsitletakse distsipliini piirangu, jäikuse või enesepiitsutamisena. Tegelikult tähendab distsipliin vastupidist: see on valmisolek kanda vastutust oma tuleviku eest. Otsus hoolida mitte ainult tänasest, vaid ka homsest minast.

Enesearmastus ei tähenda mugavust ega hetkelist rahulolu. See tähendab valmisolekut teha täna otsuseid, mis ei pruugi olla populaarsed ega lihtsad, kuid mis loovad pikaajalist väärtust. Selles tähenduses on distsipliin vaba valik – mitte sund, vaid selge prioriteet.

Sarnast mõttekäiku arendab Jim Collins oma raamatus Valik olla suurepärane. Collins ei käsitle suurepärasust kui talenti või juhuslikku õnne, vaid kui järjepidevat valikute mustrit. Valikut hoida kurssi ka siis, kui keegi ei vaata. Valikut jääda truuks põhimõtetele ka siis, kui lühiajalised ahvatlused lubavad kiiremat kasu.

Sellel lähenemisel on üks praktiline ja laialdaselt rakendatav loogika.
Investeeri 20%.
​
- kui eesmärk on finantsiline vabadus, tuleb järjekindlalt suunata 20% sissetulekust tulevikku.
- kui eesmärk on huvitavam ja tasuvam töö, tuleb investeerida 20% aega oma oskuste ja teadmiste arendamisse.
- kui eesmärk on tugevad suhted, tuleb teadlikult 20% oma ajast panustada nende loomisse ja hoidmisse.
- kui ettevõte soovib kestvat konkurentsieelist, peab ta suunama 20% ajast ja ressurssidest uute võimekuste arendamisse.

See ei ole loosung motiveerimiseks, vaid loogika, kuidas jaotada ressursse, energiat, aega ja tähelepanu.

Collins nimetab sellist mõtteviisi produktiivseks paranoiaks. Oluline on rõhutada, et see ei tähenda hirmu ega pessimismi. Vastupidi – produktiivselt paranoiline juht on pika vaate suhtes optimistlik, kuid lühiajaliste riskide suhtes realistlik. Ta eeldab, et muutused ja kriisid on paratamatud, ning valmistub nende jaoks enne, kui need muutuvad nähtavaks.

See valmisolek väljendub distsipliinis investeerida ajal, mil kõik näib toimivat: luua puhvreid, arendada võimekusi ja hoida varu siis, kui enamik tunneb end turvaliselt. Need investeeringud jäävad märkamatuks kuni hetkeni, mil teised on sunnitud reageerima.

Sarnast mõtteviisi on kirjeldatud ka Bill Gatesi tööstiili kohta: mitte reageerida muutustele, vaid olla nendeks valmis. Mitte loota, et head ajad kestavad, vaid austada tulevikku piisavalt, et luua jätkusuutlikust ning vastupidavust. Mõnikord tähendab see ka valmisolekut oma äri ümber mõtestada enne, kui turg sunnib seda tegema – eirata üldist mõtteviisi „ära puutu, kui asi toimib”.

Sama loogikat väljendas spordimaailmas Wayne Gretzky, kes on öelnud, et ta ei olnud hokijääl kõige kiirem uisutaja, vaid oli esimesena kohal seal, kuhu litter mõne aja pärast jõuab. See põhimõte kehtib ka juhtimises: õigel ajal õigesse kohta jõudmine eeldab varajast liikumist, mitte hilist sprinti.

Kui neid investeeringuid ei tehta, muutub juhtimine paratamatult reageerivaks. Enamik kriise ei teki teadmatusest. Need tekivad olukordades, kus suund oli ette näha ja vajalikud sammud teada, kuid otsused lükati edasi pakilisemate tegevuste kasuks. Asendustegevused loovad liikumise illusiooni, kuid mitte tegelikku edenemist.

Sageli küsitakse, kuidas on võimalik ühendada mitut vastutust korraga: juhtimine, arendamine, õppimine, treening ja suhted. Vastus on proosaline: aega ei leita, aega juhitakse.

Meil kõigil on ööpäevas sama palju tunde. Küsimus ei ole ajapuuduses, vaid selles, kas ajakasutus on kooskõlas prioriteetidega. Planeerimata aeg kipub täituma vanade harjumustega, teadlikult planeeritud aeg teenib eesmärke ja tulevikku.

Sama kehtib ka tervise kohta. Õhtune väsimus ja planeerimata aeg muudavad distsipliini kõige haavatavamaks. Õhtuti on kõige keerulisem pidada kinni kokkulepetest iseendaga. Siin ei ole küsimus tahtejõus, vaid süsteemis. Päev, mis ei ole ette mõtestatud, hakkab inimest juhtima.

Distsipliin ei tee elu kitsamaks. Hästi rakendatud distsipliin loob vabaduse – vabaduse valida, kuhu oma aega, energiat ja tähelepanu tegelikult investeerida. Eriti siis, kui oled väsinud. Eriti siis, kui keegi ei vaata.

Pühapäeva õhtul ei ole vaja teha suuri ja dramaatilisi otsuseid. Piisab ühest täpsest küsimusest:

kuhu ma 20% oma ajast tegelikult investeerin – ja millesse ma kavatsen investeerida „kunagi”?
​

Sest lõppkokkuvõttes on distsipliin tõepoolest enesearmastuse ülim vorm.

Mitte emotsioon, vaid otsus.

Mitte hetkeline pingutus, vaid järjepidev hoiak.

​Ja sageli kõige ausam viis hoolida oma tulevikust.