Selle blogi kirjutamiseni viis mind Postimehe lisas Tähenduse teejuht ilmunud intervjuu Jill Purce’iga „Lääne muusika faustilik pakt“. Intervjuud lugedes sain üsna kiiresti aru, et see ei ole lugu ainult muusikast. See on lugu inimesest, rütmist ja sellest, kuidas kordus kujundab meie kogemust maailmast – ja ka sellest, kuidas me tulevikku loome.

Intervjuus jutustab Purce loo oma lapsepõlvest. See on lihtne, peaaegu arhetüüpne stseen, kuid selles on midagi sügavalt paljastavat inimese ja heli suhte kohta:

„Mu Põhja-Iirimaalt pärit protestandist isa oli väga ekstsentriline mees. Kord tahtis ta külastada üht rannikulähedast saart, mis asus umbes tunniajase paadisõidu kaugusel. Ta otsustas selle retke ette võtta keset ööd.

Asusime teele – mina, mu vend, ema ja isa. Paadi tagaosas istus kolm musta riietatud vana naist. Äkki tõusis kohutav torm. Arvasime, et upume. See oli tõeliselt hirmutav ja jäine kogemus.

Järsku hakkasid needsamad kolm naist laulma midagi nutulaulu taolist. Tuul vaibus, torm taandus ja hirm muutus omamoodi ekstaasiks. See oli minu esimene äratundmine, et inimhääl on maagiline instrument.“

Seda lugu lugedes on raske mitte mõelda eestlastele. Ütlus, et me laulsime end vabaks, ei ole pelgalt poeetiline kujund ega rahvusromantiline loosung. Sellel on sügav käitumis-psühholoogiline alus. Me oleme rahvana hoidnud ja tugevdanud rituaale, kus kordus ja rütm aitavad hirmu ümber kujundada millekski kandvaks – julguseks, kuuluvuseks, tähenduseks.

Laulu- ja tantsupeod ei ole lihtsalt kultuurisündmused. Need on rütmilised tagasitulekud ühe ja sama noodi juurde. Rituaalid, mis aitavad väiksel rahval saada suureks – mitte arvult, vaid sisemiselt. Need loovad kultuuri, mille tulemuseks on sitke ja nutikas rahvas, kes suudab hoida oma järjepidevust ning vajadusel ka maailma veidi nihutada, et see muutuks paremaks paigaks.

Intervjuu teises osas sõnastab Purce mõtte, mis avas minu jaoks täiesti uue vaatenurga ka juhtimisele ja eesmärkidele:
„Ühelt poolt põhineb kõik heliga seonduv mõõtmisel ja loendamisel. Igasugune rütm korrastab meie kogemust. Kui me lööme takti korra sekundis, kuuleme neid lööke ja suudame neid lugeda. Kui tempo aga kasvab ja tõuseb ligikaudu kuueteistkümne löögini sekundis, ei suuda me enam lööke lugeda, vaid kuuleme selle asemel madalat tooni.
See on oma loomult juba loendamisele taandamatu subjektiivne kogemus – filosoofilises kõnepruugis fenomenaalne kvaliteet, kvaal. Heli kujutab endast seega objektiivse ja subjektiivse maailma vahelist silda.“

Just siit sündis selle blogi keskne idee. Rütm kui sild objektiivse ja subjektiivse maailma vahel. Objektiivne maailm on see, kus me täna elame – faktide, mõõdikute ja kokkulepete maailm. Subjektiivne maailm on meie unistused ja visioonid – maailm, kus me tahame elada.

Kui seda silda teadlikult hoida, hakkavad nähtavale ilmuma võimalused, mida pelk eesmärk ei näita. Nii nagu heli muutub löökidest tooniks alles rütmi kaudu, muutub ka unistus teostatavaks alles korduste kaudu. Ja nii nagu valgus hakkab oma värve näitama alles siis, kui see lasta läbi prisma, hakkavad ka eesmärgi erinevad võimalused nähtavaks saama alles rituaalide kaudu.

Siin muutub paralleel organisatsioonide ja meeskondadega eriti selgeks. Ka organisatsioonid elavad kahe maailma piiril: ühelt poolt tänane reaalsus – ressursid, tähtajad, tulemused; teiselt poolt tulevik – visioon, ambitsioon, usk. Rituaalid, olgu need koosolekud, regulaarsed tagasitulekud või ühised refleksioonid, ei ole oma olemuselt kontrollimehhanismid. Need on kooslaulmise kohad. Ühine inforuum, kus hoitakse ühist nooti piisavalt kaua, et hakata kuulma ka teisi toone – uusi võimalusi, seni märkamata seoseid, teistsuguseid lahendusi.

Sellest vaatenurgast vaadates ei ole ka OKR-id (Objectives and Key Results) pelgalt eesmärkide seadmise süsteem. See on rütm. Teadlikult loodud kordus, mis laseb visioonil murduda konkreetseteks võimalusteks. Meeskonna tasandil toimivad OKR-id nagu overtone chanting. Ei laulda kogu aeg uut laulu, vaid hoitakse ühte nooti – ühist eesmärki – läbi korduste.

Kvartaalne fookus, iganädalased check-in’id ja regulaarsed retrospektiivid ei ole mõeldud selleks, et sundida inimesi soovitud tulemusi saavutama. Need loovad resonantsi. Tingimused, kus eesmärk hakkab ise avama kihte, mida alguses ei olnud võimalik näha ega sõnastada. Uusi ideid ei teki juurde – nad muutuvad kuuldavaks/nähtavaks. Tekivad uued seosed, tekivad uued märkamised. Me avastame võimalusi, mis maailmas alati on olnud, kuid mida me polnud märganud või ei osanud varem kasutada.

Just seetõttu ei seisne OKR-ide tegelik väärtus ainult eesmärkide täitumises, vaid tajus, mis selle rütmi kaudu kujuneb. Meeskond hakkab eristama müra signaalist. Nägema takistustes suunda. Kuulma seda, mida üksinda ei kuuleks.

Siin saab ka distsipliin uue tähenduse. Mitte sund ega enesepiitsutamine, vaid häälestus. Otsus tulla ikka ja jälle tagasi sama noodi juurde, isegi siis, kui tahaks kiirustada edasi või hüpata järgmise idee peale. Distsipliin kui enesearmastus – hool selle eest, et visioon ei kaoks argimüra sisse ja et rütm ei katkeks esimese ebamugavuse korral.

Kui kogu see mõttekäik algusesse tagasi tuua, sulgub ring loomulikult. Jill Purce räägib inimhäälest kui maagilisest instrumendist, mis suudab hirmu muuta ekstaasiks. Mitte jõuga, vaid rütmiga. Mitte selgitades, vaid koos kõlades. Võib-olla kehtib sama ka inimeste ja organisatsioonide kohta. Tulevik ei sünni hüppest, vaid kordusest – oskusest tulla tagasi sama küsimuse, sama visiooni ja sama heli juurde.

Areng ei ole kunagi olnud lineaarne, vaid spiraalne. Iga ring lisab uue kihi teadmisi ja kogemusi, mille peale saab tekkida uus kvaliteet – kvaal, mida varem ei olnud võimalik tajuda. Just rütmiliste tagasitulekute kaudu sünnib see kvalitatiivne hüpe. Mitte kiiremini liikudes, vaid sügavamalt kuulates.