Möödunud aastatuhande vahetusel oli Eesti vaieldamatult tuntuim, edukaim ja populaarseim koolitaja Peep Vain. Ta töötas välja ettevõtetele suunatud ägedad koolitusprogrammid ning hullutas saalitäite kaupa rahvamasse.

Kaks noort kala ujuvad mööda jõge ning neile ujub vastu vanem kala, kes küsib viisakalt: “Hommikust mehed, kuidas vesi on?”. Ujunud mõne aja mööda jõge edasi, küsib äkki üks noor kala teiselt: “Mis kuradi vesi?”. Loo iva on selles, et inimestena me sageli ei märka ning ei oska kirjeldada lihtsaid ja olulisi asju, millest sõltub otseselt meie elu ning heaolu. Sama lugu on ka ettevõtte kultuuriga.

Ettevõtluses rakenduvad muudatused kiiresti. Need, kes enda juhtumispõhimõtete ümberkorraldamisega toime ei tule, tõrjutakse turul halastamatult mängust välja.

Meeskonnaspordi suurimaks iluks on see, kui ühel hetkel vallandub energia, mille tulemusena võidetakse vastaseid, kelle potentsiaal on kordades võimsam.

Kiiresti kasvavate ettevõtete tegemisi jälgides tekib küsimus, kuidas saavutatakse erakordne areng ning kuidas nad kiiret kasvu ohjavad? Mis on nende salajane edutegur ehk X-Factor?

Inimesi juhtida ja õpetada ei ole võimalik! Inimesed juhivad ennast ise ja õpivad vaid siis, kui nad seda tahavad, kui see on neile väärtuslik.

Uue Strateegia elluviimiseks ei piisa heast plaanist, vaid selleks on vaja muuta organisatsioonis töötavate inimeste HOIAKUID ehk organisatsiooni kultuuri. Vastasel juhul rakendub Peter Druckeri öeldu “Kultuur õgib strateegia hommikusöögiks”. Sellest lõksust pääsemiseks on oluline nn rituaalide olemasolu, ehk kuidas juhid kommunikeerivad ja loovad organisatsioonis hoiakuid. Kuidas hoitakse inimeste FOOKUS eesmärgil, uue võimekuse loomisel? Kuidas saavutatakse organisatsiooni võimekus kiiresti reageerida uutele võimalustele ja tagada arenemisel sünkroonsus?

Koosatud strateegiatest 90% ebaõnnestuvad. Probleemiks ei ole mitte nende koostamise kvaliteet, vaid organisatsiooni võimekus plaan ellu viia.